Halti kahe mäetipu ühekorraga vallutus seikluse kokkuvõte

Kokkuvõte mu neljapäevasest jalgsimatkast Halti mägedesse. Reis kestis 4 päeva, kolm päeva oli minek ning tagasi tulin ühepäevaga. Edasi-tagasi kilometraaž tuli 107,7km. Kõrgeim punkt kus viibisin oli Norra poolele asuv Halti tipp 1365 meetri kõrgusel.

Etteruttavalt ütlen, et pole elusees olnud spordi lembeline ehk siis puudub igasugune sportlik ettevalmistus mis oleks antud reisil kõva eelis. Puudusida ka kõiksugused teadmised antud matka jaoks, olin vaid mõnda blogi juttu lugenud kes seal eelnevalt käinud. Tunnistan nüüd tagant järgi, et minu varustus oli täiega liiga ja ettevalmidus on nüüd tunduvalt parem saadud kogemustest järgmiseks analoogseks tripiks. Loodan, et ka teisedgi saavada siis blogi jutust ja kokkuvõtvast videost abi ja vihjeid kui plaanivad samat reisi. Infot on tõesti väga vähe Haltil käinutelt. Päevas keskmiselt käib soome poolel umbes 5 inimest. Seda järeldan oma silmaga nähtud külalisteraamatust ja matkal olles kohtutud inimeste hulgast. Kusagil oli väidetud, et aastas käib keskmiselt 50 000 külastajat mis teeb päevas 136 inimest... väga kahtlane aga see polegi hetkel oluline.

Jutt tuleb ilmselt ülipikk sest panen kirja kõik mis kogesin matkal, jagan oma arvamusi ja kogemusi tulevastele seiklejatele. Kogenud mägedes matkajad kindlasti naeravad mu üle mille üle ka on neil täielik õigus kuid nüüd olen targem ja olemas isiklikud kogemused ja loodan, et mu jutt on abiks paljudele, et mitte teha samasuguseid vigu nagu ma tegin :)

Usun siiralt, et sellest jutust saab palju väärtusliku infot esimeseks analoogseks matkaks. Kui oleksin ise leidnud analoogse informatiivse jutu ennem minekut oleksin tunduvalt paremini varustatud ja kergema kotiga. KINDLASTI soovitan ka ära vaadata kokkuvõttev video. Video ongi ilma lõikamata ja eriefekditeda. Olengi jätnud selle originaal kujule, et edastada seda reaalset emotsioone otse sündmuskohtdes, et vähekenegi edastada seda õiget tunnet ja emotsioone olukorrast. Tagant järgi neid olusi ei suudaks enam just nii kommenteerida nagu need on videoklippidele jäädvustatud.

1 PÄEVA 14.8.2022 - alustasin oma seiklust umbes 15:30 (seda on näha ka video alguses) "Halti kahe mäetipu ühekorraga vallutus seikluse kokkuvõte" ilm oli kena ja suhteliselt soe nagu omane siin lappis sellisel ajal. Seljakott asjadega mille kaasa kahmasin kaalus nii umbes 40kg kanti. Võid vaadata videot mis mul kaasa on pakitud koti videos "HALTI mäetipu vallutamine - piilume matkavarustust" või siis jutu lõpus olevale videole.

Esimesed 12km oli maastik võrreldes lõpu poolega suhteliselt igav ja laugjas. Looduslikud vaated olid küll imeilusad ja hetkeks seisma jäämiseks ning nautimiseks väärt. See vaikus ja lihtalt tuule kohinasse segatud lindude hääled oli ka omaette väärtus. Siine maastik on hoopis kenam ja erilisem kui siit kasvõi 400km eemal.

Õhtuks miski kella 9 aeg jõudsin ekseldes kuhugile 900+ meetri kõrgusele mäe otsa kust avanes ülimalt kaunis vaade kaugustesse. Avastasin kaarti uurides, et olin juba mitmeid kilomeetreid tagasi kaldunud õigelt kursilt kõrvale. Edenenud olin piisavalt esimese päeva kohta ning hakkas ka juba veidi jahedamaks muutuma ilm(+9 kraadi) ja väsimuski oli peal ning otsustasingi ööseks jääda sinna tippu, et hommiku vara alustada reipalt edasist teekonda. Jätsin ka oma signatuuri sinna ööpaika kiitvate sõnadega tulevastele matkajatele, et tegemist hea kohaga :)

Tegin kiirelt pisikese pudru ja tee, sättisin valmis oma magamiskoti kivi juurde mille asukohta öösel sai muudetud kuna algne oli kallakul veidi ja libisesin tasapisi ebamugavalt selja ala jäävatele kividele. Pugisin kõhu täis, pugesin magamis koti ja nautisin kena päikese loojangut mäe taha

2 PÄEVA 15.8.2022 - Temperatuur oli +4 ärgates umbes kella 7 ringis. Ise arvasin, et see võib langeda suht nulli lähedale. Magada polnud absoluutselt külm. Minu magamiskottiga peaks olema kuni -20 kraadiga võimalik väljas magada.

Öösel hakkaski väga kuum ja võtsin ennast täiesti paljaks, nii oli enam vähem normaalne magada kuid siiski oli veidi kuum, ilmselt see magamiskott pole mõeldud siiski plus kraadide käes magamiseks. Edasised ööd möödusid samamoodi kuumalt, isegi vihma käes magades millest saate teada edasise jutu käigus :)

Kui oli hommikused protseduurid tehtud siis uurisin veidi kaarti, et kus ma ikkagi täpselt olen ja kuhu suunda hoida. Õhtused geograafilised uurimused ning otsused oleks mu viinud absoluutselt valesse suunda :) (näed/kuuled seda arutlust videos) Plaanid olid tehtud ja kott uuesti kokku pakitud oligi aeg alustada teekonda mis viis üle saja meetri kõrgemale ja tund-poolteist kõndimist mäe otsa. Selle mäe tippu kõrguseks sain 1097 meetrit ja uue vahepealse ajutise kõrgus rekordi eelmisest viimasest turnimisest. Loe selle kohta jutust "Saanatunturi mäe 1029 meetri vallutamine kilpisjärvel 4 august 2022" ning vaata ka mu youtube kanalist videosid selle kohta.

Kuna mägedes on see visuaalne vaatamine ja vahemaade hindamine üsnagi segane, eriti just minusugusele algajalegi ning ega ka kohe ei näe mis on silmapiiri taha jääva lõpeva mäega. Avastad alles siis, kui oled tükk maad maha kõndinud lootuses, et edasine on ikka taas laugjas laskumine. See vahemaade hindamine hakkas mulle selgeks saama alles selle päeva õhtuks kui olin usinasti kõndinud valedesse suundadesse mida arvasin olevat siin samas lähedal. Kuna seal on kõik nii massiivne ja vaatad, et UOOHHH see nii lähedal kuid tegelikuses on sinna maad mõnusad kilomeetrid ja ega kulub tunde.

Nii ka siis nüüd kõndisin omast arust kavalalt järsule äärele. Tagasi minna, et pääseda õigele teele oleks vast nii 2-3h minnud aega...just oleks sellepärast, et kuna kott otsustas omast lohakusest kukkuda järsakust alla siis polnud ka mul enam muud valikut kui sellele järgi minna :) (videoski see seik kenasti näha) Otseselt hullu nagu eriti polnudgi, nõks oli vähe püstist kalju nukki kuigi sealt sain kenasti allapoole ennast libistatud mööda "kuldset trepi astmeid" ja edasine osa oli juba natsa kallaku moodi ning millel sai harrastatud kividel suusatamis laadset asjandust :) Suusatamist oli umbes nii 150 meetri jagu, vähemasti sai kiiremini edasi liikuda ja aega võidetud.

Alla jõudes lõpuks sai tehtud pisike kiire keha kinnitus miski kaerahelbe patoonikesega ning tangitud täis väiksest vulisevast kraavikesest joogi pudel kuna eelmine õhta sai viimasest veest keedetud õhtu tee ja mõni amps kaerahelbe putru.

Teekond jätkus pikalt paar tundi umbes üle suure kivise välja kus siis olid suuremad ja väiksemad kivid. Kõige aega nõudvam ongi just sellistel kividel kepslemine ühelt teisele ja sobiva kujuga kivi leidmisest. Esmapilgul küll tundub, et mis viga nondel kepselda kuid siiski tuleb jälgida millisele minna sest võib olla liikuvaid ja väga halva nurgaga kive. Eriti selliste peal küllili küll ei taha kukkuda. Liikumise teeb ka omakorda nendel aeglasemaks ka raske ja suur seljakott.

Lõpuks jõudsin välja teise autiotupa/varaustupa kus teekond juba jätkus mugavalt ja rõõmsalt sisse tallatud rada mööda laugjaid nõlvasid ülesse-alla. Sellist teed võib lausa nimetada kiirteeks seal. Kahjuks sellist teed aina jäi vähemaks mida lähemale lõpule jõuda:)

Vahepalana selgitus noist autiotupa ja varaustupa. Autiotupa on vabatahtlike poolt ehitatud selline pisikene majake, kus siis sees laud, voodi mõnes mitu voodit ja enamuses olemas ka gaasipliit. Loomulikult ei puudu ka puukütte, et saada vähe sooja või kuivatada riideid. Varaustupa on maksuline ja tuleb varakult valmis broneerida ja on kindlasti juba vähe luksuslikumad varjandid. Paraku mina pole neid kummagi veel kasutanud kuna pole ka veel ju kusagil liikunud ja matkanud. See mu elu esimene selline matk, vaid videotest olen näinud mõnda autiotupa. Minu teekonnal on neid neljas kohas ja keskmiselt nii 12km vahemaaga. Mina nimetasin neid oma matkal vahe etappideks. See kuhu jõudsin oligi teine ja ees ootasid veel kaks ennem täieliku lõppu. Kilpisjärve suunalt minnes on nende nimetused järjestuses järgmiselt: Saarijärvi, Kuonjarjoki, Meekonjärvi, Pihtsusjärvi ning kogu selle jalgsi matka raja nimi on KALOTTIREITTI - selle tee kogu pikkus on 800km ja kulgeb see läbi soome, rootsi, norra tundrate.

Lõunaks olin jõudnud oma teekonna keskpunktini enam-vähem ning oligi sobi hetk teha korralik lõuna söök. Viimased kilomeetrid olid ka lõbusad selles suhtes, et oli pidev laskumine aint mis sobis väga hästi üsna väsinud seljale ja puusa liigestele. Peatuse tegingi sobivasti kahe mäe vahel põhjas oleva jõekese ääres ja ennem taas pikka-pikka laugjat tõusu. Jõe ääres oli mõnus päikse paistel lebada kividel ja nosida tatra putru ja kosutava teega ning nautida seda ilu ja lasta kõrvadele hellitavat vee sulinal :)

Vahepeal tulid mööda ka halti poolelt kaks britti kellega ma osavalt ja soravalt rääkisin inglise keelt.
Paraku nad eriti vist ei osanud inglise keelt hästi kuna ma sain väga vähe aru mida nad rääkisid :)

Olles piisavalt nii tunnikese jagu puhanud oli aeg jätkata oma teekonda sihtmärgi suunas. Upitasin taas oma matkapauna selga ja kukkusin optimistlikult edasi tallama mööda pikka ja laugjat tõusu. Kõndides oli tohutu optimism ja mõtisklesin endamisi, et täna kõnnin kuni viimase autiotupani välja, nii umbes 15km. Sellised tohutud kõndimise eesmärgid valdasid alati peale pisikest puhkust kuid paraku reaalsus oli teine ja umbes tunnikes epärast juba otsisin sobivat kivikest, või paika kus teha taas pisikene puhkus :)

Järgmises sobivas kohas sai võetud mõningad pildid loodusest ümbruses. Sealne maastik on tõsiselt vaatamist ning imetlemist väärt. Tundrad on tõsiselt maalilised ja värvide rohked. Usun täiesti ja olen ka näinud pilte kui imeilus on tundrates sügisel, see tohutu värvide mäng, erinevate nurkade alt vaadatuna, erinevatel kõrgustel. Tõesti kohati see tundub ebareaalne ja nagu muinasjutuna. Usun täiesti, et looduse vaadete nautijatele oleks seal täielik emotsionaalne kogemus. Soovitangi julgelt võtta juba lihtsalt nende kaunite vaadete pärast ette see retk, ei peagi kõndima kaugele, piisab täiesti kasvõi esimesed 10-20km :)
Lihsalt teha meeleolukas nädalavahetus ühe ööbimisega imekaunis looduses. See kõik on seda väärt.

Piltide ja videotega ei suuda neid vaateid ja emotsioone edasi anda, neid PEAB ise kogema!!!

Vaata kõiki matkal tehtud pilte veebigaleriist. Sealt leiad ka teisi minu seikluste ning tegemiste pilte läbi erinevate aegade.

Kulgenud olin juba mitmeid tunde ja kilometraaž hakkas ka sinna 10km juurde tulema ning väsimus, õlgade ja puusade valulikus hakkas taas märku andma. Kuna olin suht nii öelda heinamaasel rajal polnud vaja eriti otsidagi mugavamat kohta peatuseks. Viskasingi pauna seljast ja sellili maha suvalises kohas heinamaal ja vahtisin lihtsalt taevast ning nautisin tuule mühinat kuidas see osavalt mängles kõrkjatega.

Esmalt tundusgi nagu kusagil eemal oleks vesi kuid hiljem terasemalt kuulates ja vaadates ümbrust selguski, et tuul sasis just noid suhteliselt lühikesi kõrkjaid ja tekitas sellise kummaliselt huvitava hääle.

Kolmanda etapipunktini oli põhimõteliselt vaid loetud kilomeetrid ja see majakenegi ka paistis eemal kauguses. Tundus see suht lähedal ja linnulennult nii mõnekümne minuti tee kaugusel.

Mägedes see tohutu massiivsus on väga petlik. Esmalt isegi vaatasin, et ohhh - see nii lähedal ja kõnnin sinnani ja siis teen peatuse. Kõnnid ja kõnnid aga ikka lähemale ei jõua :) See massiivsus ja vahemaade visuaalne hinnang hakkaski alles selgeks saama alles nüüd eelmiste varasemate kogemuste põhjal. Sellepärast ma ka ei kiirustanudgi enam sinna majakeseni jõudmaks. Sinna vast oli umbes 5-6km. Kulus umbes kolm tundi sinna jõudmiseks. Kuna tee on sinka-vonka ja üles-alla siis see kõik võtab mõnusalt teatud aja.

Vahetult ennem kolmandat etapipunkti tuli ületada imeilusa helesinise veega pisem kosk. Tõesti on sealsed vaated maalilised, ei väsi kordamast :)

Paar tundi hiljem olin vahepeal möödunud ka kolmandast etapipunktist ja edukalt taas edenenud edasi. Teepeal möödusin püstseinani ülesse kõrguvast kaljust mille ülemine tipp upitas ähvardavalt ülevalt kõvasti väljapoole loodes tunde, et kohe-kohe pudeneb see alla :D Selle eest läbi minekuks tuli taas kord ukerdada üle suuremate ja väiksemate kivimürakate. Lõpuks olin jõudnud ülepika aja taas metsa - ehk siis olid tundrale kohaselt sellised jäsakamad puud ümberringi. Kuna olin taas pikalt kulgenud siis oligi taas aeg teha üks pikem ja korralikum puhke paus.

Seda korda otsustasin õhta eel teha ühe mugavama ja korralikuma pausi kuna on oldud teel juba hommiku poole kaheksast saati, täis tööpäev ajaliselt on põhimõtteliselt selja taga, oli kell siis umbes poole viie paiku õhtul.

Leidsin kaks sobivat puud kuhu üles riputada oma rippvoodi, et ennast tunda seal mugavalt ja saaks visata jalad vahelduseks ka üles poole ehk kõrgemale kehast. Räägivad, et see aitavat kiiremini jalgadel väsimuse vastu puhata kuna veri vajub kiiremini jalgest allapoole ja uus veri toob värske hapniku kiiremini lihastesse. Pean tõdema, et see justkui tõesti aitas üsnagi hästi. Tundsin koheselt kuidas jalad puhkavad ja see hilisem vahemaagi mis veel sai maha kõnnitud tõestab hästi. Mul oli veel plaanis miski 5 km edeneda, et jõuda poolele maale kolmanda ja neljanda etapipunkti vahele ning jääda ööbima siis sinna kusagile, et hommiku varem alustada ning jõuda siis õhta hämaruses halti tippu :)

Jätkates pärast mõningast puhkust ilmus teepeale silt kus teatati, et jõe ületus sild on purunenud ja nool näitaski ainu võimaliku jõe ületus paika. Jõe laius umbes 10-15 meetrit. Sügavust vast eriti polnudgi kuid vool oli kiire sügavamates kohtades. Antud koht oli hästi kivine mida mööda pidigi üle jõe kepslema. Oli see taas selline huvitav seiklus ja pähklipuremis mängu meenutav, pidi ju leidma sobiva raja ülesaamiseks ise kuna seal puudus kindel märgistus nagu kogu sellel rajal on iseloomulik.

Jah kogu rada kilpisjärvelt kuni halti tippu on märgistatud ülemistest otstest oranšiks värvitud tokikestega. Seega pole võimalik eksida rajal kui olla tähelepanelik mida mina eelmine päev ei olnud :) Põhimõtteliselt kogu teekonna võib läbida ilma kaarti, kompassi ja muude vastava varustuseta ja nende kaasa vedamine on liigne koormus.

Ise kasutasin GaiaGPS mobiili rakendust kuhu olin eelnevalt laadinud offline kaarti. Sain sellega kenasti orienteeritud. Antud rakenduses on olemas kenasti kõik vajalik mida võiks vähegi vaja minna. Minu Haltile mineku teekonna rada näed SIIN klikates ja tagasitulek erines mul minekust mida võid uurida klikates SIIA. Soovitan soojalt antud rakendust, seda võib vabalt kasutada vabaversioonina.

Õhtu kella kaheksaks olin uskumatult taaskord edenenud ja nii umbes 1-2km kaugusel aint pihtsusjärve viimasest etapipunktist. Olin tõsiselt enesega rahul ja õnnelik, et ei jäänud öösek eelnevasse paika või planeeritusse. Põhimõtteliselt olin kohal, halti tipus :P Tegelikuses oli sinna veel maad umbes nii 17km ringis. Pihtsusjärvelt on 14km kuid seal kus ma nüüd ööbisin kivi ääres tuule varjus oli maad veel pihtsusjärvele nii 2-3km. Visuaalne vahemaa pettis taas, selgus see hommikul kõndima hakates. Alustasin teekonda umbes kella 7 ajal. Otsustasin jätta osa söögi kraami maha ja panin kivi prao sisse, et tagasi teel need uuesti kaasavõtta kuid ülesse minnes saada kott võimalikult kergeks (hea oli, et ma ei jätnud magamiskotti, rippvoodit ja muud sinna maha kuigi oli algselt ka selline plaan. Selgub hiljem miks see oli hea :D )

Tee kulges tavapäraselt nii öelda mööda stepist rada :D kuni olin lõpuks jõudnud 4,5km märgini mis tõestas ning kinnitas, et nüüd siis algab see kaua oodatud ja unistatud üle 1300 meetrine tõus tippu.

Olin ära ütlemata õnnelik vaatamata väsimusele ja sain tohutu positiivse energia laengu ja uue optimismi laksu jätkamaks teekonda ilma suuremat pausi tegemata. Kella aeg oli nii 11 ringis ennem lõunat.

Võib öelda, et nüüd algas teekonna keeruliseim ja raskeim osa, esmalt üsnagi arvestatav järsk kuid siiski laugjas tõus mööda kiviklibu kuniks see muutsu juba üsnagi järsuks ja suuremateks kivideks. Oli tõsine katsumus ja ukerdamine oma suure ja raske matkapaunaga seljas :D

Poole mäe peal möödus minust paarikene kellega saime kokku eelmine päev teise etapi juures ja jäin neist maha. Kuid oma strateegiaga olin need vahepeal taas edestanud :)

Pressisin mis ma pressisin aga lõpuks silmates üleval mäetipu tähist olin ma sõna otseses pisarateni ülimalt õnnelik, et kohe-kohe on see tehtud ja tipp on vallutatud :D Vahepeale mäkke ronides ja oma geograafiliste teadmistega ronisin omast arust ma norra poolsele tipule.... ning otsstasi siiski seekord jätta soome poolse tipu vallutamata kuna lihtsalt ei oleks enam suutnud ronida kõrval oleva kõrge mäe otsa mida mina arvasin olevat soome poolseks tipuks. Tegin all olevate siltide AV / AT põhjal sellise järeldus :)

Kell 12:35 vallutasin tipu - juhhhuuuuuuuuuuu :)))))))))))))) Rõõm oli üürikene korraks kuna saabus tohutu PETTUMUS kuna tipus selgus, et see oligi hoopis soome poolne tipp. Koheselt ka see pettumus asendus veelgi suurema rõõmuga, et ikkagi saan kätte kaks tippu ühe korraga.

Soome tipust norra tippu oli vaja liikuda vaid kõigest 2km. Ja otseloomulikult teen selle ära vaatamata väsimusele kuna selline pikk maa on maha tuldud siis see väikene jalutuskäik oli tõesti olematu selle kõrval mis oli maha käidud.

Pistsin nime kirja külastajate raamatu, pahvisin suitsu, jõin lonksu vett ja uuesti kott selga ning norra poole liikuma.

Liikudes käisin läbi peas, et mis ma olen saanud matka käigus... Soov oli viibida tipus olles ka konkreetsetes pilvedes mis alla olles veel näitas täituvat kuid üles jõudes need olid hajunud. Pole hullu, esimene öö magasin niigi pilvedes, küll mitte nii tihedates nagu oleks soovinud kuid siiski saan käsi südamel öelda, et olen pilvedes maganud :D Teiseks sooviks oli katsuda ka oma käega seda mägedes olevat lund. Paraku oli ka see lootus suht kustumas kuna vaadates norra poole ei näinud ma ühtegi lume laiku kuid seda oli soome mäel mitmes kohas kuid loobusin sinna turnimast.

Mõnda aega liikudes edasi ühtäkki näen LUMI :)))) ja oligi päris lumi ja jää...sain tehtud seal oma lumememme, taas oli täitunud üks ootus ja unistus.

Muterdasin valmis oma lumememme (vaata galeriist pilte) ning jätkasin teed.

Soomest norra poole minnes oli tee märgistamata ja tuli ise taas kividel kepselda ning leida sobiv tee.

Huvitav oli ka norra poolele jõudes kuidas muutusid kivimid. Kui soome poolel sellised hallikas mustad siis norra poolel pruunikad ja ogalikud enamus. Näed neid galeriist. Kahe tipu vaheline tee on siis suhteliselt kivine ning nende vahele jääb selline pisem veesilmake. Laskumine ja tõusmine on suhteliselt laugas ja mitte eriti väsitav. Etteruttavalt ütlen, et ühele suunale kulub umbes tunnike aega.

TIPP HETK - kell 13:48 - NORRA HALTI 1365 meetrise mäe tippu vallutus pärast kolm päeva kestnud ~53 kilomeetri pikkust jalgsimatka - JEEESSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSS :))))))))))))))) See on siin - see on olemas - VAAAUUUUUUUU!!!!!!!!!!!!!!!! :)))))))))))

Nagu ka pildil näha on sinna jätnud soomlastes vallutajad oma lipu, see vastu oli soome halti tipul palju sinimustvalgeid paelu. Nagu näha ka pildil all nurkades olevaid kella aegasid siis veetsingi umbes tunnikese seal üleavl tipus.

Tuul oli üsnagi tugev. Usun, et tugevalt üle 25m/s...puhus see mõnusalt tagasi teel vasta. Kuniks olin jõudnud orgu oli juba mugavam ja kergem liikuda edasi kui seda eelnevalt vastu tuult. Liikusin tagasi soome poolsesse tippu, et sealt kaudu laskuda alla märgistatud teed mööda. Enam ei olnud mingit soovi eksida teelt ja teha oma loomingut. Tahtsin lihtsalt jõuda alla ja jääda kuhugi ööbima rahulikult mõnuledes saadud sooritusest ja emotsioonidest :D

Paraku see rõõm jäi üsna lühikeseks kui nii võib öelda. Norra tipus istudes tundus kuidagi tühine tunne, et mis edasi, polegi nagu enam midagi suurt ees enam ootamas ja tagasi tee saab olema pikk mitmepäevane ja tühi tuule tallamine :)

Kahjuks või õnneks oli ilmal minule varuks omaette ekstreemsus, et peletada misust see igavuse ja tühjuse tunne :)

Olin jõudmas mõne kilomeetri pärast tagasi pihtsusjärvele tagasi ja plaanis oligi taas ööbida samas kohas kus viimanegi öö kus olid ka mu söögivarud kui äkitselt avanesid taeva vesiluugid ja sõna otseses mõttes olin loetud sekunditega läbi märg. Polnud enam ühtegi kohta kuiva... läbi saju kõmpides ei pannudgi enam tähele teeraja kõrval minu viimase öö paika ja kõndisin sellest lihtsalt arusaamata mööda. Avastasin selle alles paari kilomeetri pärast :)

Otseloomulikult ma ei hakanud tagasi enam minema, oli kotis siiski mõned šhokolaadi ja kaerahelbe patoonikest. Lonkisin siis edasi märg kui kassipoeg :)

Vahepeal jäi taas sadu järgi ja vilksataski päikest. Tundus, et sadu hakkaski lõppema, jess...otsustasin hakata otsima öö paika kuniks taas tuli uus sade. Vahepeal olid riided juba suht kuivaks saanud tänu sealsele tuulele milles puudus ei olnud....

Siis otsustasingi, et nüüd pole enam muud võimalust kui ühe jutiga tagasi kilpisjärvele. Kõik-kõik asjad olid läbi märjad ka need mis olid sügaval koti sees. Kuna enam ööbida polnud võimalik ja sooja saada polnud ka enam muud võimalust, pean silams magades. Liikudes oli soe ja see pärast otsustasingi, et liigun ja liigun sest siis ei hakka külm ja riided kuivavada taas kiiremini kui tulebgi vihmale vahele mõni sademeteta paus.

Kuid ennem sellist ööläbi kõndimist otsustasin siiski veidi koguda jõudu ja saada puhata jalgu. Meenus see rippvoodi... Kõndisingi nii kaua kuniks algasid tulema esimesed puud kuhu ennast rippu tõmmata. See oli taas see sama jõe ületsu paik kividel kepslemiseks. Võtsingi vastu otsuse ennem veidi puhata, sest jalad juba niigi olid surm väsinud ja koperdasin pidevalt teepeal ning sellises seisus oleksin ma 100% kukunud seal kividepeal jõge ületades sisse :D

Riputasin oma voodikese puudevahele ja vajusin mõnuga sinna sisse kõlkuma ja puhkama. Mõnda aega seal vedeledes hakkas juba veidi külm kuna läbimärg ja tuule ning õhtu jahedus hakkas kimbutama. Kuna väsimus oli veel liigselt suur ning tõsiselt ma veel ei suutnud jätkata otsstasin siiski piiluda kui märg see magamis kott ikkagi tegelt on.

Harutas selle kotist välja ning minu õnneks polnudgi see üldse märg kuna sellel on väljaspool vett hülgav kiht :) Olin taas ülirõõmus, et saan jätkata puhkamist soojas. Teadsin esimese öö põhjal, et selles magamiskotis on väga palav riietega (magamiskott on mõeldud kuni -20 kraadi käes magamiseks ehk siis on see mõeldud magamiseks miinustes mitte plus kraadides) magada ja hakkab kohe higistama, kuna ma olin niigi märg siis polnud absoluutselt mingit vahet, peamine oli vaid saada sooja.

Hommikul kella 4 ajal ärkasin ülesse vihmasaju peale ja tundes ennast kui vannis magades, olin siiski jäänud unne eelmine õhtu. Saabusin antud kohta kusagil kella 8-9 vahel õhtul. Seega olin saanud veidikenegi puhata kuid hakkas hirmus külm hakkas kui pugesin välja sellest läbimärjast magamiskotis milles oli siiski soe olla.

VAATA SEDA SEIKA KINDLASTI VIDEOST :)))

Oleks küll veel tahtnud hirmsasti magada aga teadustasin, et see pole enam parim mõte seal lebada ning raisata väärtusliku aega. Minu olukord aina halveneb iga minutiga. Leidsin koti keskelt pool kuiv pusa ja vesti veel, vahetasin need enda seljas välja, tegin veel foolium matist kiirelt endale lisa vihmakeebi ning alustasin sihikindlalt ja kindla eesmärgiga mitte loobuda ennem kui olen tagasi kilpisjärvel. Nagu eespoole mainisin siis polnud mul enam mingit võimalust kusagile ööbima jääda. Enne liikuma hakkamist loopisin veel kotist välja viimasedgi söögi asjad.

Teekond lühenes kilomeeter kilomeetri järgi. Vahelduva eduga oli vihm aja raju tuult ja siis taas päikest kuid tuul oli kogu päeva puhanguti suht raju mis raskendas oluliselt edasi liikumist. Vahepeal tekkis juba mõtted, et jätan maha kogu oma varustuse, et kergendada ning kiirendada oma edasi liikumist kuid samas mõtlesin, et mis iganes ka juhtub on mul vähemalt magamis kott milles saan mingit aega ikka sooja mis sest, et see on läbi märg ning rippvoodis on mul parim võimalus vajadusel puhata kuna maapind ujus ju veest kõik aeg. Aga noh selle peale ei suutnud mõelda, et puid enam ennem kilpisjärvi pole, kõik on puhas mäestik :) Kuid samas oligi hea, et ei suutnud seda välja mõelda muidu vast oleksin ka minema pildunud varustuse :))))

Ma tõesti ei tea kust tuli see jõud maha käia rämps väsinuna, ilma söömata, läbimärg kõik aeg ja saades aeg ajalt aina uusi vihmadušhhe see 35-40km. Usun, et inimkeha instinktid ellujäämiseks lihtsalt hakkasid tööle, et ennast päästa halvimast. Vaatamata kõigele sellele ei kahetse ma murdosa sekunditki seda matka. See oli tõsine enese ületus ja proovile panek ja saades reaalne vastus milleks olen võimeline ja tulevikus on sellega hea arvestada.

Kui küsite kas teeksin uuesti midagi analoogset? MUIDUGI - kuid nüüd olen selleks tunduvalt targem ja oskan paremini valmistuda :D

Igaljuhul soovitan kõigile soojalt üks selline jalgsimatk teha kasvõi lihtsalt aint ühe ööbimisega ja mitte nii pikk. Uskuge see pole tegelt ültsegi nii hull kui see võib esmalt tunduda ja minu juttu lugedes. Sealt saadavad positiivsed emotsioonid ning kogemused kaaluvad kordades selle natsa negatiivse maiguga olukorrad ülesse. :)

Küsige julgelt jättes need siia kommentaari või siis privaatsemalt saates tagasisidet kontakti kaudu. Kindlasti ei meenu ja kõik pole siin ka kirjas mis kogesin reisil, kindlasti ei näe kõike ka videost.

Soovin kõigile kena suve jätku ja imelisi puhkuse alternatiivseid võimalusi :)